Seletus ikoonile „Allaminek surmavalda“

Ikoon ei illustreeri kunagi ülestõusmist ennast kui kõige saladuslikumat sündmust, samuti nagu ei kirjelda seda otseselt evangeeliumid. Damaskuse püha Johannese kirjutatud laul rõhutab samuti ülestõusmise seletamatust:

Ehkki ülekohtused Su haua pitseriga kinni panid, tulid Sa siiski, Issand, hauast välja, nõnda kui Sa Neitsistki sündisid. Sinu ilmihuta inglid ei mõistnud seda, kuidas Sa lihaks said; ega tundnud ära ka sõjamehed, kes Sind valvasid, millal Sa üles tõusid. Sest nende eest, kes kõike tahavad läbi uurida, on mõlemad imed varjule pandud, aga neile, kes saladust usuga kummardavad, on nad avalikuks saanud. (Oktoihh, 1. kiitusstihhiir pühapäeval 5. viisil)

Traditsioonilises ikonograafias kujutatakse Kristuse ülestõusmist kahte moodi: kas väljendades selle sisemist, universaalset tähendust („Allaminek Surmavalda“), või näidates seda tõendavaid sündmusi („Tooma Puudutus“, „Kristuse Ilmumine Salvitoojatele Naistele“, „Apostlid Peeter ja Johannes Haua Juures“ jne). Katakombides kujutati ülestõusmist võrdkuju varal, näidates prohvet Joona vaala kõhust pääsemist (vt Mt 12, 40). Üldiselt on kiriku ajaloos kõige kanoonilisemaks peetud ikooni „Allaminek Surmavalda“, mille vanim teadaolev eksemplar pärineb kuuendast sajandist, sest see peegeldab kõige selgemini õiget õpetust, väljendades sümboolselt seda, kuidas Kristus läks alla, äratas surnud üles ja päästis nad surmavallast, kus neid enne Tema ülestõusmist kinni olid peetud.

Esiplaanil on surmavald, kujutatud pilkase mäealuse koopana. Kompositsiooni keskel tallab Kristus surmavalla uksi, mis on ristipidi maha visatud ning mille ümber on laiali pillatud võtmed, purustatud lukud ja riivid. Sellel ikoonil, nagu ka näiteks eksemplaril, mis asub Hora kloostris Konstantinoopolis (maalitud u 1310), võtab Kristus Aadamal ja Eeval käest kinni ning tõmbab neid hauast välja. Kristuse kehaasend ja lainetavad hiilgavad riided väljendavad jõulist liikumist. Tema kätel ja jalgadel on näha naelte jälgi. Kristuse näoilme on tõsine, kuid samas tasane ja armuline. Mõnikord ümbritseb Issanda keha ovaalne auhiilgus (nagu Issanda muutmise või taevaminemise ikoonide puhul).

Aadamat ja Eevat kujutatakse tavaliselt vanade inimestena: Aadam on pikkade valgete juustega ja habemega ning ilma aupaisteta. Mõlemal on käed Jeesuse poole anuvalt välja sirutatud. Jeesuse kõrval, kuid veidi madalamal ja justkui tagaplaanil seisavad teised figuurid (sõltuvalt ikoonist on neid vähem või rohkem): püha Eelkäija Johannes, õiglane Aabel, prohvetkuningad Taavet ja Saalomon, prohvetid Jeremija ja Jesaja, mõnikord ka teised.

Ikooni ülaossa on kirjutatud „Ülestõusmine“ või sagedamini „Allaminek Surmavalda“. Sündmuse kujutamine ikoonil ei rajane mitte ühel jutustusel evangeeliumist, vaid mitmel uue ja vana testamendi kirjakohal. Kristuse „allaminekut surmavalda“ mainib Paulus oma epistlis efeslastele, kus ta ütleb:

Nüüd see sõna: Ta on läinud üles, mis on see muud, kui et Ta on esmalt läinud alla maa sügavamaisse paigusse? Niisiis see, kes on läinud alla, on sama, kes on ka läinud üles kõigi taevaste üle, et Ta kõiksuse täidaks. (4, 9-10)

Samuti ütleb püha apostel Peetrus oma esimeses epistlis:

Kristus on pattude pärast kannatanud üksnes ühe korra, õige ülekohtuste eest, et Ta meid juhiks Jumala juurde, olles küll liha poolest surmatud, ent elustatud vaimu läbi, kelles Ta on läinud ning jutlustanud vangis olevaile vaimudelegi. (3, 18-19)

Veidi allpool ütleb Peetrus:

Nemad peavad andma aru sellele, kes on juba valmis tulema kohut mõistma elusate ja surnute üle. Sest just selleks on surnutelegi kuulutatud evangeeliumi, et nende üle mõistetaks kohut küll nagu inimeste üle lihas, aga nad elaksid vaimus, nagu Jumal. (4, 5-6)

Püha Siimeon Uus Teoloog seletab 11. sajandil, mida tähendab allaminek surmavalda:

Kristus läks alla surmavalda, vabastas igavestest ahelatest ja äratas üles nende pühade inimeste hinged, kes seal orjuses olid [viies neid nimelt paradiisi]. Siiski, Ta ei äratanud veel üles nende kehasid, vaid jättis need haudadesse kuni kõikide ühise ülestõusmiseni.

Niisiis sümboliseerib Aadama ja Eeva hauast üles äratamine nende hingede ülestõusmist.

Püha Eelkäija Johannes on ikoonil „Allaminek surmavalda“ tähtsal kohal seetõttu, et ta kuulutas surmavallas olijatele rõõmusõnumit Kristuse õpetusest. Prohvetkuningas Taavetit ei kujutata mitte ainult seepärast, et ta kuulutas Kristuse tulemist, vaid ka seetõttu, et ütles Talle täie usuga:

Mu lihagi võib hingata lootuses, sest Sa ei jäta mu hinge surmavalda ega anna oma Vagale näha kõdunemist. (Ps 15, 9-10)

Prohvetkuningas Saalomon seisab Taaveti kõrval kui tema poeg ja troonipärija, kes oma isa sõnumi omaks võttis, aga ka sellepärast, et Kristus osutab temale evangeeliumites nimepidi, mainides tema auhiilgust ja tarkust (Mt 6, 29; 12, 42). Nii-öelda esimeses reas on ka õiglane Aabel, kes karjasena tõi Jumalale meelepärase ohvri ja kes tapeti ülemkarjase Kristuse ülekohtuse tapmise ettetähendusena. Nõndasamuti on seal Jeremija, kelle ta kaasmaalased kunagi heitsid tühja kaevu põhja mudasse (Jr 38, 6), ja Jesaja, kes kuulutas väga selgesti ette Jumala armunõu.

Aadamat ja Eevat kujutatakse ikoonil eriti väljapaistvalt seetõttu, et esimeste inimestena sümboliseerivad nad kogu inimsugu, kelle Kristus viis oma lihakssaamise, ristilöömise ja ülestõusmise läbi „surmast ellu“. Aadama kohalolek meenutab vaatajale vastandust n-ö vana Aadama ehk esimese inimese ja uue Aadama ehk Kristuse vahel. Sellele vastandusele viitab püha Paulus oma esimeses kirjas Korintlastele (15, 45); samuti esineb see sageli kirikuisade kirjutistes ning õigeusu hümnograafias.

Ingleid varasematel ülestõusmise ikoonidel ei kujutata, kuid hilisemal ajal, Bütsantsi perioodil, on neid ikooni ülaosas tihti üks või rohkem.

Ülestõusmise ikoonil kujutatud surmavalla mahapaisatud uksed ja purustatud lukud meenutavad Kristuse ütlust:

Ma ehitan oma Kiriku ja surmavalla väravad ei saa sellest jagu. (Mt 16, 18)

Samuti kujutavad need nähtaval viisil prohvet Taaveti kuulutuse täitumist:

Tema on katki murdnud vaskuksed ja puruks raiunud raudriivid. (106, 16; vt ka Js 45, 2)

Soovime kindlasti eristada mõisteid surmavald (ᾍδης), kuhu Kristus alla läks ja kus viibisid ka nende hinged, kes järgnesid Kristusele üles paradiisi,  ja põrgu (κόλασις), mis otsetõlkes kreeka keelest tähendab ‘karistus, piinamine’.