Oikumeenilise patriarhi Bartholomeuse pöördumine seoses koroonaviirusega 
Armsad vennad ja lapsed Issandas,
Me pöördume linnade kuninganna südamest, Kristuse Suure Kiriku ja Hagia Sophia linnast teie kõigi – meeste, naiste ja laste poole nende enneolematute olude ja katsumuste pärast, millega meie kui inimkond uue Covid-19 nimelise koroonaviiruse pandeemia poolt tekitatud ülemaailmse ohu tõttu silmitsi seisame.
Kiriku, Emakiriku hääl ei saa sellistel aegadel vaikida. Nüüdki võtavad meie sõnad vormi, mida oleme aegade vältel õppinud: liturgilise, õpetava, julgustava ja lohutava.
Me täname südamest kõiki, kes töötavad ennastohverdavalt, isegi ennast ja oma perekonda unustades:
– eesliinil olevaid arste ja õdesid meie haiguses kannatavate ligimeste kõrval,
– uurimistöö tegijaid ja teadlasi, kes otsivad sobivaid ravimeid ja vaktsiini, et meid sellest viirusest päästa, aga ka
– kõiki neid, kes selle pandeemiaga võitlemisel aktiivselt tööd teevad.
Teie panus on hindamatu. See on and kogu ühiskonnale. See on ohver, mis väärib igati austust ja tänu.
Me kõik täname teid ja aplodeerime teile mitte ainult meie kodude akendelt, vaid igal ajal oma südamest. Meie mõtted ja palved on teiega.
Selles võitluses on meie riikidel, valitsustel ja vastavatel tervishoiuasutustel peamine vastutus kriisi haldamise ja sellest ülesaamise eest. Võiksime öelda, et nad on kui väejuhid lahinguväljal nähtamatu, kuid nüüdseks hästituntud vaenlase vastu. Vaenlase vastu, kes on rünnanud inimkonda.
Vastutuskoorem, mida nad oma õlgadel kannavad, nõuab tingimata meie kõigi koostööd. Nüüd on nii isikliku kui ka ühiskondliku vastutuse aeg.
Seepärast, kallid lapsed, palume teid isalikult, et te järgiksite täpselt ja kannatlikult kõigi tervishoiuasutuste ja riikide poolt rakendatud raskeid, kuid vajalikke meetmeid. Kõik tehakse meie kaitseks, meie ühiseks hüvanguks, et selle viiruse levikut tõkestada. Meie vabanemine sellest hädast sõltub täielikult meie endi vahelisest koostööst.
Võib-olla on mõni teist tundnud, et need drastilised meetmed õõnestavad või kahjustavad usku.
Kuid see, mis on kaalul,
ei ole usk, vaid usklikud,
ei ole Kristus, vaid meie, kristlased,
ei ole Jumalinimene, vaid meie, inimesed.
Meie usk on kasvab kindlalt meie elukorralduse juurtest. Meie usk on elav ja ükski erandlik asjaolu ei saa seda piirata või alla suruda. See, mida nüüd erakorralises olukorras tuleb piirata ja ära jätta, on inimeste kogunemised ja suured kokkutulekud. Jäägem oma kodudesse. Olgem ettevaatlikud ja kaitskem neid, kes on meie ümber. Ja seal, oma kodudes, saades jõudu meie vaimulikust ühtsusest, palvetagem kõik ja igaüks kogu inimkonna eest.
Me käime selle aja läbi nagu rännaku läbi kõrbe, et jõuda tõotatud maale, kus teadus Jumala armuga selle viiruse ületab. Oleme kindlad, et teadus tõepoolest jääb peale, muuhulgas ka meie palvete läbi. Nii et meile on hea jääda vaimus ühtseks, sellal kui jätkame võitlust meeleparanduse ja pühaduse eest. 
Näeme, kuidas meie ligimesed kannatavad viiruse tagajärgede all, osa aga on juba langenud ja meie seast lahkunud. Meie Kirik palub ja teeb eestpalvet haigete paranemise ja lahkunute hingede eest, aga ka selle eest, et haigusest vaevatute perekonnaliikmetel jätkuks vaprust ja jõudu.
Ka see katsumus peab läbi saama. Pilved hajuvad ja Õiguse Päike kõrvaldab viiruse surmava mõju. Kuid meie elud on igaveseks muutunud. See katsumus on meile võimalus muutuda paremaks. Edeneda armastuses ja üksmeele loomises.
Armsad lapsed Issandas, kaitsku meid meie teekonnal Issanda õnnistus koos kõige pühama Jumalasünnitaja eestpalvetega, muutku ta meie vabatahtlik eraldatus tõeliseks osaduseks ning saagu meie palveks ja sihiks väärtustama selle tähendust, et me pöörduksime tagasi tõelise, Jumalale meelepärase juurde!
Olge julged! Jumal on meiega!