Töökas, ühiseluline, sellisena on mesilane justkui monastilise elu eeskuju


Kloostri mesila algus oli lihtne: 2014. aastal soetati esimesed kolm lamavtaru koos Kraini mesilastega (Apis mellifera carnica Pollm.) edasine aga pisut keerulisem. Muidugi, võib mesilasi pidada igaüks. Selleks aga, et nende pidamine oleks produktiivne on vaja 5 tingimuse täitmist:

1. Sa pead tundma mesilaste elu teoorias (selleks saigi lõpetatud mesiniku eriala Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis 2016. a jaanuaris)

2. Sul peab olema koht, kuhu mesila rajada.

3. Sul peab olema otstarbekohane, mõistlik, ratsionaalne mesilastaru (mitte näiteks pakktaru või mõni muu taoline, mis on küll väga romantiline aga ebaproduktiivne). 2016. a. pandi talvituma 8 buckfasti mesilasperet nüüd juba korpustarudes.

4. Sul peavad olema mesilased, et oma tegevusega alustada.

5. Mesilastel peab olema korjemaa.

Ja muidugi, mesilastega tegeledes, tegeled veel kümne muu ametiga. Mõnikord oled puusepp, loomaarst, kinnisvaramaakler, müüja, ilmaennustaja-vaatleja, vahel ka põllumees.

Kui ainult hoolitseda õige varustuse eest, on mesilased  võrreldes teiste koduloomadega üsnagi ohutud. Igapäevaste toimingute poolest on nad vähenõudlikud: pole sõnnikut tassida, söödatakse vaid lühikestel perioodidel ja nende põhivajadusteks jäävad vaid õied ja taru.

 Iga mesinik ja muidugi ka kloostri mesinik töötab teadmisega, et ta pühendab oma aega ja jõudu millegi tõeliselt kasuliku tootmisele. Inimestel läheb mett alati vaja ning mesi on palju tervislikum ja keskkonnasõbralikum kui muud magusained.

Tundub, et keegi ei loobu mesindusest sellepärast, et ei meeldi. Pigem piiravad mesiniku tegevust kehalised või rahalised raskused. Mida kaugem mesilastega töötatakse, seda rohkem neid tundma õpitakse ja armastatakse, kuid paradoksaalsel moel just kõige kogenumad mesinikud tunnistavad esimestena, et nad mesilasi täielikult ei mõista, vaid alati on oodata üllatusi.