Kloostriühiskonnas antakse tööle roll võitluses enesearmastuse allutamiseks. Loomulikult on see iga kristlase “amet”, isegi kui ta selle oma argielus unustab. Munk aga jääb oma eesmärgile truuks ning asetab oma igapäevase töö, talle antud ülesande ehk diakonema sellesse samasse perspektiivi, suhtub sellesse kui millessegi, mille ta toob anniks Jumalale. Seda suhtumist, mille raames kõik tuuakse anniks Jumalale ja taandatakse Temale, hoitakse elusana lakkamatu mõttes palvetamisega ning see annab munga tööle pühaduse.

    Munk ei tee mitte seda tööd, mida ta ise tahab teha, vaid tööd, milleks ta kogukonna arvates on sobilik. Töö valimine omaenese soovi põhjal arendab eneseupitamist ja võimutsemist. Ühtlasi soodustab see jultumust, kuna see näitab, et ühe või teise inimese arvates on tema enda hinnang usaldusväärsem kui kogukonna hinnang. Sellepärast määravad munkadele töid ehk diakonema’sid alati vennaskonna vastutavad organid. Pealegi ei ole sel puhul töö eesmärgiks kasum ega isiklikud hüved. Püha Basileios Suur, kloostrielu tähtsaim korraldaja, on tabavalt märkinud: “Igaühe puhul tuleks tema töö eesmärgiks seada abivajajate teenimine, mitte tema enda kasu. Sest nõnda väldib ta etteheiteid enesearmastuse kohta ning saab Issandalt vennaliku armastuse õnnistuse.” See, kes muretseb iseenese pärast, arendab enesearmastust. See, kes muretseb teiste pärast, arendab armastust ning viib ellu Issanda käske.

Georgios Mantzaridis "Kloostritüpikoni vaimsus"

Õde istutamas kloostrile kingituseks toodud ploomipuud.
Õde istutamas kloostrile kingituseks toodud ploomipuud.

… ja maa annab saaki, ja nad võivad olla julged oma maal. Hesekieli 34, 27


Siin pildil õpetab vanem õde noorematele kuidas palvenööri (komboskinit) vahaga tugevamaks teha.
Kloostri esimeste korpustarude värvimine.